Suurel Neljapäeval, oma ristisurma eelõhtul, seadis Jeesus oma jüngritele armulaua ja andis neile korralduse teha seda Tema mälestuseks kuni Tema tagasitulekuni.
"Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse! Tehke seda minu mälestuseks!" Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: "See karikas on uus leping minu veres! Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!" (1. Kor 11,23-25). Jumalateenistusel armulauda pühitsedes täidab kirik seda ülesannet.

Armulaua nähtavateks märkideks on hapnemata leib ja vein. Igaüks, kes võtab vastu armulaua leiva ja veini, saab Kristuse sõna järgi osa tema tõelisest ihust ja verest, mis meie eest on antud. Mõeldes oma elule, peame tunnistama, et jätkuvalt eksime nii Jumala kui ka kaasinimese vastu. Vajame vaimulikuks kasvamiseks seda kinnitust, et Kristus on meid lunastanud patust, kurjuse väest ja surmast. Armulauda vastu võttes püsime Kristuses ja tema meis.

Armulauasakramenti võib vastu võtta igal jumalateenistusel iga konfirmeeritud ehk leeriõnnistuse saanud koguduseliige. Kes ei saa veel armulauda vastu võtta, aga tahaks siiski Jumala õnnistusest osa saada, võib tulla koos teistega altari ette ja parem käsi südame kohale panna. See on kirikuõpetajale märgiks, et tegemist on leeris käimata inimesega, ning ta ei ulata talle armulauaande, vaid õnnistab teda.

Lapsed saavad samuti sel kombel armulaua ajal õnnistamisele tulla!
Ristitud lapsele, kellele vanemad on selgeks teinud armulaua olemuse, võib kirikuõpetaja armulauda jagada, kui lapsevanem on selles eelnevalt vaimulikuga kokku leppinud.
Kuna igaüks peaks vähemalt kord aastas armulaual käima, tuleks voodihaigetele ja liikumisraskustega inimestele kutsuda kirikuõpetaja armulauda jagama koju, hooldekodusse või haiglasse.