Järva-Jaani alevit on esmakordselt nimetatud Henriku Liivimaa kroonikas KETTISE (KEITISE) nime all seoses ordu poolt 1223. a Järvamaale teostatud sõja- ja ristiretkega. Sel ajal moodustas Kettise ümbrus omaette muinaskihelkonna, mille nimeks oli LOPPEGUNDE (LOPEKUND). Üsna varsti rajati siia kiriklik kihelkond (1253. a). Keitise nimi on säilinud kihelkonna saksakeelses nimes KEITINGEN, hiljem SANKT JOHANNIS.

Järva-Jaani asula on rajatud mitme küla maadele, kuhu kuulusid mõningatel andmetel Koitingi (Keitingi, varem Kettise) küla, hiljem Sankt Johannisi kirikumõis ning 17. saj II poolel rajatud Orgena, hiljem Orina mõis.

Esimese kiriku ehitasid Kettise külla taanlased  arvatavasti 1220-1223. See oli puukirik. Järva-Jaani kirikuõpetaja Endel Mets, kes koostas Järva-Jaani kiriku ajaloolise ülevaate, on viidanud aastatele 1320-1325, mil olevat alustatud kivikiriku ehitust. Järva-Jaani kirik on pühitsetud Ristija Johannesele, olles seega algul Keitingi, hiljem Jerweni Johannese kirik.

Järva-Jaani kiriku ajaloost on teada, et 1220. a toimus siin ristimine ja 1253. a pidas katoliku preester Järva-Jaanis jumalateenistust. Esimene teadaolev õpetaja, kes Järva-Jaani kogudust teeninud, on Johann Bartholomeus Gylden (1617-1623).