Keskaegse ristimiskivi ümaravormiline jalg

Kiriku keskaegsest sisustusest on säilinud algse altarilaua plaat – mensa, mis uue altari ja kantsli ehitamisel 17. saj oma algselt kohalt eemaldati ning asetati kantsli alla. Plaadil on näha viite piiskopi pühitsusristi (malta ristid), mis sümboliseerivad Kristuse viit haava (kätes, jalgades, küljes).

Säilinud on ka keskaegse ristimiskivi ümaravormiline jalg. Rahvuspärimuse järgi kasutatud keskajal seda ka häbipostina.

Altar

ALTAR 

XVII. saj kõhrstiili taieste esmatellijaks Eestis oli tolleaegne Ingerimaa asehaldur Bogislaus Rosen, kes tellis oma suguvõsa mälestuseks epitaafi Eesti kunstiajaloo varaseimalt vabakunstnikult Andreas Michaelsonilt, kes oli Tallinna kodanik (1641-1657). Romaani aristokraatlikku aktsenti kandev epitaaf on valmistatud 1645. a. Epitaafi keskele lisati Albrecht Hembseni (Lüübekist) maal. Altarikaunistuslik predella kannab järgmist kirja: „Der Herr Stadthalter Bogislaus Rosen hat dass Epitaphium machen lassen und der Herr Mann Richter Hans Hinrich Rosen hat es AD 1768 an diese Kirche gegeben und es ist Renoviert worden.“ (Härra asehaldur Bogislaus Rosen laskis teha epitaafi ja kohtunikuhärra Hans Heinrich Rosen andis 1768. a sellele kirikule ja see on renoveeritud.)

Algselt Bogislaus Roseni ja tema abikaasa epitaafina Tobias Heintze töökojas kasvanud meistri A. Michaelsoni tööna paiknes see Niguliste kirikus ja toodi Järva-Jaani altarilaua kaunistuseks alles 1768. a.

Altari pealselt leiame Rosenite esi-isa vapi, koos abikaasa vapiga. Nende kohal kroonib karitas-figuur. Maalil, mis on toodud Tallinnast ja kohandatud altariga kujutatakse esiisa/rajajat koos oma naistega – asendades tegelikku Kristuse hukkamisstseeni. Piibliloo kohaselt on maalil kujutatud Kristuse ristilöömist Kolgatal. Risti all on Jeesuse ema Maarja, Maarja Magdaleena ja jünger Johannes. Epitaafi kohal troonib Issanda-päike, millele on kirjutatud heebrea keeles Jumala nimi Adonai.

KANTSEL

1648. a kinkis  Bogislaus Rosen kirikule uue kantsli. See on Tallinna kodaniku ja silmapaistva varabarokse pahkmikornamendi meister Franz Hoppenstätti loodud. Hoppenstätt pärines T. Heintze töökojast ja tema käekiri sarnaneb mõneti A. Michelsonile. Kantsel on F. Hoppenstätti üks vähestest säilinud töid. Kantsel on väga kõrgel kunstilisel tasemel ja moodustab osa kirikusisustuse tervikust.

Kujunduslikult ja stiililaadilt esindab rikkalikult kaunistatud kantsel Põhja-Euroopale omast barokkstiili. Kantsel on valmistatud puidust ja tehnikaks kasutatud tisleritööd, puunikerdust ja polükroomiat.

Mooses kantsli tugisambana

Korpus jaotub kolonnaadeks, mis on kaunistatud korintose sammastega.  Niššide asemel on T-kujulised pinnad, ümbritsetuna kõhrpiiridest, millest vaatavad välja inglipead. Kantsli allääres on seitse viinamarjakobarat. Tugisammas on kujundatud meesfiguurina Mooses, kes hoiab käes käsutahvleid. Trepirinnatist kaunistab tahvelmaalinguna antiikjumala Hermese pea kujutisega pilaster. Kantsliust flankeerivad külgedelt asetseva baasreljeefina hermipilastrid koos kõhrväätidega. Algselt oli kantsel tumedatooniline, kuldvarjunditega. 1771. a omandas see halli marmoreeringu  ning figuurid heleda  rõõmsavärvilise koloriidi. Kui kooriruumi põrandat tõsteti, siis põhjustas see osalist trepidetailide murdumist. Kantsli trepi kõrval paiknenud vahevõrest, mis eraldab koori pikihoonest, on säilinud vaid üksik dekoreeritud sammas.

Kantslil on kujutatud evangelistide, Ristija Johannese ja Jeesuse Kristuse figuure. Evangelistide juures on ära toodud ka neile iseloomulik sümboolika: Johannesel kotkas, Luukal härg, Matteusel ingel ja Markusel lõvi.

Kantsli kohal on kuuenurkne kõlakatus, mille äär on kaunistatud kõhrmotiividega. Kõlakatuse maalil on kujutatud valget tuvi taevast alla laskumas ja selle kohal ühte silma. Valge tuvi sümboliseerib Püha Vaimu ja silm Jumala kõikjale nägevat silma. Kõlakatuse ülemine osa jaotub samuti kolonnaadeks, mida kaunistavad viie ingli figuurid. Kantsli kõlakatus tipneb sinise munaga, millele on kinnitatud rist.

MAAL “ISA PORTREE”

Kantsli tagaseinale kinnitatud maal pärineb 19. saj II poolest. See on näide Järva-Jaanis pastori peres sündinud tuntud baltisaksa portretisti ja religioosse sisuga maalide autor Eduard von Gebhardti loomingust. Maalil on kujutatud kunstniku isa Ferdinand von Gebhardtit seismas. Tal on seljas must, mitte päris maani ulatuv talaar. Vaimuliku rüü peal on väike valge krae. Isa hoiab vasaku käe vangus raamatut, arvatavasti Pühakirja. Parem käsi toetab vasakut kätt. Isa laubale langev valgus rõhutab tema tarkust. Maali parempoolsesse nurka on kokku koondatud eesriie. Maali all olevale ovaalsele puittahvlile on halli värviga kirjutatud saksakeelne pühakirjatekst: Selig sind die das Wordt horen und bewahren. Luca 11 v 28. (Õndsad on need, kes sõna kuulevad ja seda tallele panevad. Lk 11: 28)

VÕIDUKAAR

Võidukaar on algselt Rooma väepealikuile ehitatud monumentaalne auvärav. Kiriklikus arhitektuuris ühendab võidukaar koori- ehk altariruumi pikihoonega. Järva-Jaani kiriku võidu- ehk triumfikaarele on kinnitatud ristpalk. Ristpalgi puu olevat Vahemere-äärset päritolu, nimelt Liibanoni seeder. Ristpalgil on krutsifiks, mis on koos võidukaare talaga iseloomulik näide barokiajastu tunnustatud puunikerdaja Franz Hoppenstätti loomingust. Krutsifiks on valmistatud 1648. a.  Krutsifiks koos talaga moodustab allesjäänud osa koori pikihoonest eraldatud võrestikust-seinast ning on osa kirikusisustuse tervikust. Krutsifiksile on kinnitatud tahvel tähekombinatsiooniga INRI ehk tõlkes Jeesus Naatsaretlane Juutide Kuningas.

Võidukaare talale on 19. saj lõpus  kirjutatud: Anno 1881 wurde Thurm der Kirche von dem Kirchenspiele erbaut, und anno 1882 das innere der Kirche renoviert. Anno 1771 im Juli ist diese Kirche von den gesamten Kirchspiele Eingeffarreten renoviert worden. Anno 1648 im Augusto hat der wol. Edlervester und manhafter. Herr Bogislaus Rose wolbedinter Stadhalter auf cappurgen und Jamb Erbesessen zu St Johan in Jerven dieses verfestigen Lassen.

OREL

Oreliprospekt valmistati 19. saj II poolel ning on näide iseloomulikust eklektilisest oreliprospektist. Ehitusmaterjaliks kasutati puitu. Tehnika: tisleritöö, puunikerdus, õli-ja pronksvärv, metallviled. Oreli laius on 268 cm, ülal maalitud tekst: DEO GLORIA (Jumala auks). Orelimeister Normanni tööd lõpetas Terkmann.

PINGISTIK

Pingistik on valmistatud 19. saj II poolel ja on näide iseloomulikust neogooti pingistikust.

HAUAPLAAT

Hauaplaat kantsli all on näide 18. saj lõpuni levinud kombest matta kirikusse ja 17. saj haua katmiseks kasutatud hauaplaadist. Kivisse on raiutud: Diesr Stein und die Stätte geehrt Herr Wilhelm Heidmann und Sein Erben. Anno 1619.

HAUAPLAAT 

1599. a hauaplaat on näide renessansiperioodi hauaplaadist, millele on graveeritud 2 vappi ja tähed RSVL MP 1599. Heraldik Tiiu Oja arvates kujutavad veel väljakujunemata vapid Rootsi ruunikirjalisi peremärke.

PAEKIVIST TAHVEL kiriku lõuna sissekäigu juures, kirjaga WIWA 1645 viitab Tiiu Oja arvates kiriku taastamisele Liivisõja järgsel ajal (”vivo” – ld. k elama, kestma, püsima).

JÄRVA-JAANI KIRIKU KELLAD 

Järva-Jaani kirikul on kolm kella. Vanim neist pärineb aastast 1478, millele viitab kella pealiskirjas peidetud kronogramm „mcccclxxviii“. Kiriku tornis rippuv valajamärgi ja Ristilöödu kujutisega kell kuulub Eesti kolme vanima hulka.

Teine kell nimega Johannise suur kell on Ingerimaa asehalduri ja Järva-Jaani kiriku eestseisja Bogislaus von Roseni kingitus. Sankt Johannise suure kella ülaosas seisab reljeefsete tähtedega „Gloria in exelsis deo“ (Au olgu Jumalale kõrges) ja valmistamise aasta 1634. Küljele on annetaja ennast jäädvustanud: „Kaltenbrunni ja Rosenhageni pärija Bogislaus Rosen on selle kella annetanud sellele kirikule Jumala auks ja kristlikuks mälestuseks“. Lisaks pealiskirjale osutab annetajale nn Valgete Rosenite Rootsi vapilõviga vapp. Põhjasõja aastatel peitis vöörmünder Ühstallo Jahn kella küla juurde Keika jõkke. Et koht küllalt kindel ei tundunud, uputas teine vöörmünder So Maddis  selle hiljem Roosna-Allikul sügavamasse vette. 20. saj alguses kell mõranes ja kaotas oma hääle. 1912. a otsustas kirikukonvent kinkida Roseni kella Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Seltsile. Siiski  jäi see aastateks hoiule Kadrina ja Roosna-Alliku mõisate tõllakuuridesse ning jõudis Paidesse alles aastal 1923, kus kellast sai algkoolis asunud muuseumi eksponaat. Teise maailmasõja aegses evakueerimises kell mõneks ajaks kadus, kuni leidis 1951. a 50 rubla eest tagasiostetuna taas koha muuseumi püsiekspositsioonis.

1912. a otsustas kirikukonvent Bogislaus Roseni järeltulija, Kadrina mõisniku Ernst Roseni juhtimisel tellida uue kella, mis oleks sama suur kui vana. Tähelepanuväärselt murdus siin senine, peaaegu eranditeta ümbervalamise praktika – kuigi materjali raha oleks säästetud, hoiti vana kasutamiskõlbmatu kell siiski alles. Ühelt poolt peegeldas selline otsus tärganud muinsusteadlikkust. Teisalt tehti niiviisi kummardus annetaja Bogislaus Rosenile, aga ka pastor P. B. Gebhardtile, kes oli olnud üks innukamaid vastajaid Eestimaa Kirjanduse Ühingu kirikukellade ankeedile 1890. a. Uus kell telliti tollal ümbruskonna vahest kõige kuulsamast kellavalajate linnas Gatsinast, Peterburi lähedalt. Tänaseks on kell mõranenud ning sellest saanud eksponaat kirikus.